Kui ma olin väike, tahtsin saada autodisaineriks (ja tegelikult tahan siiani – ühel päeval, kui olen vanem ja kannan prille nagu Stanley Tucci), leiutajaks (olen seda juba) ja kunstnikuks.

Minu lemmikkoomiks oli Miki-Hiir ja mind paelus, kui täiuslikult sirged jooni need kunstnikud tõmmata oskasid. Paraku olid minu tõmmatud jooned üsna värisevad ja joonistamine ei olnud üldse minu tugevaim külg.

Aga joonistada ma tahtsin ja nii tegingi seda, mida olen kogu elu teinud: panin palju tööd sellesse, et välja mõelda, kuidas rasket tööd mitte teha. Just nii avastasin Photoshopi ja Illustratori – tööriistad, mis lubasid mul püsida joonte sees ilma neid tegelikult joonistamata.

Aeg läks edasi ja ma ei mõelnud kunstnikuks saamisest kuigi palju… kuni sattusin täiesti juhuslikult Pallase rakendusliku kõrgkooli meediadisaini osakonna avatud uste päevale. ‍ Midagi klõpsatas paika. See oli lapsepõlveunistuse taassünd – luua visuaale ilma, et peaks oskama täiuslikult joonistada. Olin tol aastal nimekirjast eelviimane kes kursusele vastu võeti, kuid eriala tundus nii põnev ja töötasin nii intensiivselt, et sain tööle ühes Eesti tipp-reklaamiagentuuris juba enne lõpetamist.

Kuue aasta jooksul agentuuris oli mul üks peamine eesmärk: tõestada endale iga päev, et suudan tulemuseni jõuda ka siis, kui alguses pole mul aimugi, kuidas ma sinnani jõuan. See mõtteviis viis mind edasi, kuni ühel hommikul ärkasin üles ja mõtlesin: ‍

tahaks iseendale töötada. ‍

Ja nii alustasin vabakutselisena. Iroonilisel kombel teen ma siiani sisuliselt sama asja: aitan teistel raha teenida – olgu selleks pakendid, bränding, veebilehed, kampaaniad või mis iganes, mis aitab sul öösel paremini magada. Täna seisab mu praktika endiselt ühe keskse idee najal: ‍

Teha ära raske töö, et välja mõelda, kuidas rasket tööd mitte teha – tehnoloogia abil. Olgu selleks tehisintellekt või tööriistade ehitamine, et tulevikus üheks suureks digitaalseks ühisaruks sulanduda.

Muide ma ei oska endiselt joonistada.
Aga disainida küll.